Endast
Kunstihariduse sain Tartu Kõrgemast Kunstikoolist, kus lõpetasin maali ja maalingute restaureerimise eriala. Olen ka Tartu Ülikoolis kunstiõpetaja kutse omandanud.
Peamiselt tegelen kunstiliste tellimustöödega - seinamaal, tahvelmaal, interjööri, trükiste ja logode kujundus/teostus. Kuid üritan aega leida ka oma lõbuks maalimise ja joonistamise jaoks.
Lisaks õpetan gümnaasiuminoortele kunstiajalugu ja joonestamist. Joonestamise tunni raames püüan edasi anda ka palju sellist, mis tuleb kasuks visuaalse kunsti loomisel. Kunstis, kus kujutatav on realistlik, on palju seaduspärasusi - kunst ei ole pelgalt tunne ja emotsioon, vaid ka tehnika.
Olen suuresti mõistuspärane, st loometööd juhib mõistus - juhusel on minu töödes väike roll.
Tegelen meelsasti maalingutega kõikides vormides, eriti meeldib maalida suurtele pindadele. Seni olen peamiselt tegelenud seinamaalingutega (nii eksterjööris kui interjööris). Õnnestunud ruumikujunduse võib saavutada ka väga väikeste ja lihtsate maalingutega, milleks on näiteks bordüürid. Samuti ka mosaiikidega ja maaliliste seinapindadega. Ühesõnaga tegevust jätkub...
Minu jaoks on kunsti peamiseks eesmärgiks esteetilisus - teos peab olema visuaalset nauditav. Sõnumit ei pea ma oma töödes esmatähtsaks. Olen tähele pannud, et paljud maalikunstnikud (jt) asetavad seepärast suure rõhu teose sõnumile, et neil puuduvad tehnilised oskused (st. joonistusoskus on nõrk, samuti ei teata ka, kuidas erinevad pigmendid omavahel reageerivad, kohati isegi ei teata milline toon saadakse kui kollane ja sinine kokku segada). Pean siiski oluliseks teose tehnilist teostust, mitte mõttemulli selle taga. Loomulikult on ka minul oma teostega midagi öelda, kuid põhiliselt üritan oma maalitehnilisi oskusi parandada ja katsetada erinevaid tehnikaid.
Maalis sallin kõiki stiile ja vorme, kuid kõige sümpaatsem on realism. Pean silmas Courbet'd, peredvižnike ja seltskonda 19. sajandi keskpaigast, aga ka natuuritruud kujutamist läbi aegade. Samuti meeldib prantsuse klassitsist Ingres, just tema maalide väga kõrge tehnilise teostuse pärast. Sümpaatne on ka nõukogude aegse realismi visuaalne vorm (mitte sisu).
Ei saa aru ja ei meeldi Eestis vohav funktsionalismi kultus - funktsionalistlikul arhitektuuril endal pole viga midagi, häirivad need Eesti arhitektid, kes kõike mis pole funktsionalism kiirelt maitselagedaks tembeldavad. Arhitektuuris, nii eksterjööris kui interjööris, sümpaatiseerib juugend. Enamuse lihtsamaid seinamaalinguid olen teinud just selles stiilis.